Noppeid Maidla varasemast ajaloost
Maidla teadaolev ajalugu algab 1219. a. hilissügisel taani preestrite jõudmisega muistsesse Sochentaka ehk Soodetaguse külla, et rahvas ristida ning tulevase Taani hindamisraamatu tarvis sealsed 3 suitsu „arvele võtta“. Selle soode vahele peidetud Sochentaka nagu ka enamiku teiste Põhja-Eesti külade kirjalikud andmed jõudsid 1241. a. ilmavalgust näinud Taani hindamisraamatusse.
Paar sajandit hiljem läheb küla väidetavalt eesti taustaga vasallisuguvõsa Maydellide valdusesse, kellelt ka maarahvale suupärasem Maidla nimi saadud. Et esmakordselt 1465. a. mainitud Maidla mõis viie muu Eesti pinnal paiknenud Maidlaga segamini ei läheks, kasutati Hageri kihelkonnas asunud Maidla puhul ametlikult nime Wredenhagen.
Kuni 1657. a. oli mõis sama suguvõsa valduses. Üheks värvikamaks Maidla Maydellide esindajaks oli kahtlematult XVI saj. lõpus Peipsi laevastiku admirali ning rüütelkonna peamehena tuntud Tönnis Maydell.
Kui Maidla otsese lahingutegevuse või rüüsteretkete tõttu Põhjasõjas kannatada ei saanud, tegi 1710. aasta augustis alanud katk seda rohkem kurja, jätmata ühtki peret puutumata. Uute riigivõimude 1712. a. koostatud aruande järgi kaotas Maidla katku tagajärjel 145 elanikust 120, kellest enamik leidis viimse puhkepaiga ühishaudades Kääbastemäeks kutsutud külakalmistul. Selle kruusase pinnaga kõrgendiku ümber liikus palju rahvapärimusi kartulikoobaste kaevamisel väljatulnud skeletijäänustest ning varasematel aegadel kuuldud “oigajast luust”.
Üksikasjalisem ja tõetruum pilt katku tagajärgedest on antud 4 aastat hiljem 1716. a. maarevisjoniga. Selleks ajaks olid pelgupaikadest välja tulnud kõik hingespüsinud külaelanikud ning revisjonis märgiti ära juba 14 igapäevase eluga normaalsetele rööbastele jõudnud peret. Sellegipoolest olid paljud Maidla talud tühjad ning põlluharijatest suur puudus. Seepärast otsustas Maidla sõjajärgne omanik admiral Apraksin sinna soome ja rootsi sõjavangidest ning Soomest küüditatud talupoegadest koloonia rajada. Sama aasta septembris on Hageri koguduse sünnimeetrikasse tehtud sissekanne uue „colonie“ soomlasest asuka Kesper Hinrickopoja tütre sünni kohta. Kuni 1722. aastani leiame Hageri meetrikast paarkümmend sissekannet Maidla katkust tühjaksjäänud taludes või kohalike peremeeste juures sulastena töötanud „coloni“ asukate sündide, abielude ning surmade kohta.
Kuna Peeter I oli Apraksinile sõjaliste teenete eest hulgaliselt maavaldusi kinkinud, siis väikest ja silmapaistmatut Maidla mõisa rentis ta oma võitluskaaslastele.
1730-ndate teisel poolel läks Maidla von Klugenite valdusesse. Nende ajal hakkas Maidla mõisamajandus kiiresti arenema. Põhiliseks tuluallikaks kujunes viinapõletamine, mis tolleaegseid viljahindu arvestades suurt kasumit andis. Viinapõletamise jääkidega nuumati kokkuostetud härgvasikaid ning nende sõnnik läks omakorda põldude saagikuse tõstmiseks. Nuumhärjad nagu suurem osa viinastki saadeti põhjatule Peterburi turule. Osa viina müüdi ära Tallinn-Pärnu talvetee ääres asunud ning ööbimisvõimalust pakkunud Kuusiku kõrtsis. Ja ega siis pikad ja pimedad talveõhtud rännumeestel ilma odavat märjukest pruukimata mööda läinud. Et rahvas ennast päris lolliks ei jooks, kehtestati 1765. a. toobi viina alamhinnaks 10 kopikat, mis 3 aastat hiljem maapäeva otsusega 14 kopikale tõsteti.
1769. aasta adramaarevisjoni järgi oli Maidla juba Laupalt tulnud von Fersenite omanduses. Laupalt toodi kaasa hulk mõisateenijaid, noori peresid ning vallalisi inimesi, kes kiiresti kohalike hulka sulandusid. Isa ponnistused Maidla mõisa väljaehitamiseks jätsid aga mõisa pärinud Magnus Gustav von Ferseni ükskõikseks. Noor mõisahärra eelistas Maidla Wilckenitele ära müüa ning rikkast Saadjärve mõisa pärijannast abikaasa juurde kolida.
Ka Wilckenid ei jäänud Maidlasse pidama. Noor Peter Wilcken müüs perspektiivitu Maidla ning ostis Virumaale Voka mõisa, mille tõeliseks pärliks ümber ehitas. Maidla käis aga endiselt käest kätte: Lingenid, Schillingid, 30-aastat Mohrenschildte, Antropoffid ja lõpuks eestlasest Michael Markgraf (tõeline nimi rahvapärimuse järgi Väravas).
Adminstratiivselt oli Maidla kuni 1891. a. vallareformini iseseisev mõisa piirides eksisteerinud ning Hageri kihelkonna alla kuulunud vald. Pärast reformi liideti Maidla Kirna-Kohatu vallaga. 1921. a. läks Maidla juba iseseisvusaegse Hageri valla koosseisu. Nõukogude ajal oli Maidla kord ühe, kord teise külanõukogu koosseisus. Pärast taasiseseisvumist liideti Maidla Saue vallaga.
Kas Maidlast on võrsunud ka Eesti elu edendanud tegelasi? Kunagise orelikunstnikumja helilooja Juhan Jürme (enne eestistamist Jürgenson) vanavanemad on Maidlast pärit Jürgensonid. Samuti jõudis Maidlast pärit koolmeistri ja vallakirjutaja Mart Rahamäe poeg Hugo-Bernhard Rahamägi välja haridusministri ning hiljem peapiiskopi ametikohani.
Eesti Vabariigi juubeliaasta puhul on omal kohal ka meenutused Maidla Tiigari talus 1887. a. sündinud Villem Leemannist. 1906. a. tsaari ratsaväkke võetud noormes saadeti teenima Kaug- Itta, kust pärast haavatasaamist ning kahte vapruse eest saadud autasu demobiliseeriti. Vabadussõja ajal teenis Villem Leemann 1. ratsarügemendis, pälvides lahinguliste teenete eest Vabadusristi.
Perepärimus pajatab järgmist:
See juhtunud Villemiga 1918. aastal. Läinud kaasteenijaga lähedasse metsatukka asjale. Vaevalt jõutud püksid rebadele lasta, ku Villem märganud puude vahel paarikümmet lahinguvarustuses „landesveeri“ soldatit. Kaaslane tahtnud putku panna, kuid Villem arvanud: „Kuhu sa ikka kuuli eest jooksed, teeme parem häda lõpuni ja vaatame, mis edasi saab.“
Toimetused lõpetanud, astunud mehed nagu muiste korralikult eesti keelt oskavate baltlaste juurde. Villem mõelnud lennult sõjaplaani välja ja teatanud: „Poisid, olukord on nigel. Te olete sisse piiratud ja meile on antud käsk teid mõtetu verevalamiseta relvituks teha. Nüüd “bitte schön”, laduge püssilukud siia kotti ja hakkame astuma.“
Sakslased vaadanud, et vastupanu on tõesti mõtetu ning visanud nagu kästud, püssilukud Villemi kaaslase seljakotti ja hakanud komando peale väeosa poole liikuma. Pettusest saadud aru alles siis, kui juba hilja oli . . .
Olev Streff
KODULOOLANE